Nägin 1 kord enda pea sisu pilti 2000. aastatel aga aastanumrit ei mäleta, pilti mäletan kohati selgelt, Tallinnas.

Ega oluline polegi, kas patsient saab pildist ise aru või ei saa. See loob lihtsalt võimaluse lähiajaloos tehtud pilti korduvkasutada erialaarstidel käies. Kas siis teha tagasiulatuv hinnang muutustest või kasutades kasvõi sama pilti alternatiivse/täpsema hinnangu saamiseks. Ma näen siin vähemalt 3 kasutegurit: 1. Patsient saab pildi olemasolul võimaluse selle pildi kohta vajadusel ka alternatiivset/täpsemat arvamust küsida teiselt kopsuarstilt 2. Kui aastad on mööda läinud, siis on võimalus teisele arstile, kes tõenäoliselt on selleks ajaks juba vahetunud, näidata kasvõi võrdlemiseks, et mis muutused on varasema pildiga toimunud 3. Eri hambakliinikutes sama aasta jooksul käies ei pea pidevalt uute piltide eest maksma, kui pole esialgset pilti USB-pulgale osanud küsida. Täna ei tea keegi midagi, kui vajadus tekib ja 5a hiljem on üsna võimatu üles leida ka inimese kontakt, kes algse pildi tegi ja sellega tegeles.

Eesti on valinud terviseandmete kogumise mudeli (opt-out mudel), mis tähendab, et patsiendil ei ole võimalik keelata andmete kogumist tervise infosüsteemi, kuid tal on võimalus keelata tervishoiuteenuste osutajate juurdepääs oma terviseandmetele nii üksikdokumentide kaupa kui ka tervele digiloole. Näiteks, kui patsient ütleb visiidi lõpus, et palun sulgege dokument tervishoiuteenuse osutajatele, siis jääb sellele dokumendile märge juurde ja kui arst saadab selle tervise infosüsteemi, siis on see on seal teistele tervishoiuteenuste osutajatele suletud, selgitavad sotsiaalministeerium ning Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskus. Küll aga on sellel suletud dokumendil osa infot ikkagi avatud riiklikele andmekogudele/registritele. tervis.postimees.ee/4395081/ministeerium-selgitab-kas-arsti-juurde-minnes-voib-keelduda-andmete-salvestamisest Digilugu nimetatakse nüüd terviseportaaliks.