Oluline, eriti praeguses kärpepoliitika valguses, on tervishoiusüsteemi sisemine optimeerimine. See hõlmab ka haiglate võidurelvastumise peatamist. Optimeerida on võimalik kõikides valdkondades aga siinkohal toon mõned konkreetsed ettepanekud:
1. Hoiame töös Tallinna linnas 24/7 sisuliselt nelja vastsündinute intensiivravi võimekusega osakonda. See sisaldab valveringide katmist olukorras, kus kõik osakonnas vaevlevad personalipuuduses (mõnedes osakondades on täitmata enam kui 50% arsti ametikohtadest, õdede ja hooldajatega sama), teised teevad ületunde, aparatuuri dubleerimine, administreerimiskulud jne. Lisaks ei ole ainukeses kõrgeima astme intensiivravi pakkuvas haiglas sünnitusmaja, mis eeldab lisaks ka kriitilises seisundis vastsündinute transportimist ja eraldamist oma vanemast. Kogu sellel tegevusel on pikaajaline mõju laste ravitulemustele ja see tähendab ka tulevikus väiksemat sissetulekut riigile.
2. Onkoloogiliste patsientide ravi – kas vajame kõiki protseduure kõikides haiglates. Kiiritusravi ITK-s ja PERHis? HIPEC protseduur ITK-s ja PERHis (siinkohal võiks keegi võtta luubi alla ka antud protseduuriks mõeldud aparatuuri hankimise. Et kuidas siis ühe haigla masin “kogemata” tolli kinni jäi ja hoopis teine haigla sai linnukese esimese HIPEC protseduuri eest Eestis).
3. Tervisekassa loodud teenuste järelvalve – kes ja kuidas kodeerib jne. See puudub ja haiglad ka teavad seda, et nad võivad suvalisi asju kokku kirjutada sisuliselt. Siin on näide koduste teenuste kohta – kui patsient satub haiglasse, siis keegi tema ambulatoorset teenust ju ei peata ja need jooksevad paralleelselt edasi.
Kuni me juhime haiglaid nagu kasumit teenivaid ettevõtteid, siis soovivad kõik teha kalleid protseduure ja uuringuid, kuid patsientide tegelikud vajadused ja tervishoiusüsteemi rahastuse jätkusuutlikkus on sellega vastuolus.
Lisaks on kummaline rääkida palkade kärpimisest või maksude tõstmisest olukorras, kus me ei suuda süsteemi sisemiselt optimeerida ega oma head kontrolli tegeliku ressursside kasutuse üle.