Teenuse- ja protseduuripõhine tasustamismudel (fee-for-service: FFS) on oma aja ära elanud (Porter, Kaplan 2013). Seni toimub meie tervishoiusüsteemis toimub suur osa (eelkõige) eriarstiarstiabi teenuse rahastamisest (nii riiklikus kui erasüsteemis) just FFS põhimõttel. Fee-for-service (FFS) mudeli puhul jääb kogu rahaline risk kindlustuse kanda (ja seeläbi kindlustusmaksete maksjate kanda – inimese kanda), kuid samas ei ole tagatud see, et patsient saab just talle sobivat ravi õiges mahus, õigel ajal, õiges järjekorras.

Tervishoiuteenuse osutajal on motivatsioon täita lepingumaht ning pakkuda teenuseid võimalikult palju oma lepingumahu raames, otseselt teenuse vajaduse üle küsimata. Kaudselt on huvi tekitada täiendavat patsientide voogu, et teha rohkem vastuvõtte, aga FFS välistab selle, et patsiendi raviteekonda vaadataks eriarstiabi tasandil kui tervikut. FFS välistab selle, et inimesel antakse esimese vastuvõtu järgselt näiteks 3-4x rohkem tähelepanu, et seeläbi hoida ära 10 lisavastuvõttu, kuhu patsient tuleb süvenenud probleemiga tagasi arsti juurde. Võime teha ükskõik kui head kesksed digitaalsed süsteemid või kaasta rohkem era või rohkem avalikku sektorit või koolitada rohkem arste ja õdesid, aga kui Tervisekassa ja teised kindlustused (ehk maksumaksjad või kindlustusmakse maksjad) ostavad ainult teenuste mahtu, siis nad saavad teenuste mahtu, mitte patsientidele paremat elukvaliteeti või ravi tulemust või kroonilise haiguse ägenemise ennetamist. FFS-ist on loobumas ja kohati loobunud Taani, USA, Saksamaa, Holland, UK. Enamasti mõned edukamad tervisesüsteemide “saarekesed” nendes riikides. Mitmed teadlased (Porter, Kaplan, Gawande, Emanual) kritiseerivad süsteemselt FFS mudelit, samuti toetavad sellest loobumist mitmed organisatsioonid (WHO, ACP, Euroopa Komisjon).

FFS tuleks asendada tulemuspõhise, väärtuspõhise või episoodipõhise (bundled payment) mudelitega, mis annab stiimulid TTO-dele protsesse muuta patsiendi vajadustest lähtuvalt – tuleks luua tasustamismudelid (kindlustuste poolt tervishoiuteenuste ostmise mudelid), mis motiveerivad muutma tervishoiuteenuse protsesse ja mõõtma tulemust. Selle asemel, et osta 10 vastuvõttu ja 3 operatsiooni. Tuleks osta konkreetse diganoosiga/terviseprobleemiga patsiendi ravi algusest kuni teatud vahe-finishini (töövõime taastumine, elukvaliteedi tase). Selle tasumudeli sees saaks aga tervishoiuasutus otsustada, mis on kõige optimaalsem protsess ning millised tegevused on selle patsiendi ravi jaoks kõige sobivamad ning millises järjekorras, et tulemus oleks võimalikult hea.

Idee pole üldse uus (Eestis pakutud 10-15 aastat tagasi), aga selle muutuse tekitamine on keeruline ja vajab tohutult julgust, süsteemsust. Väga palju asju tuleb samal ajal ümber korraldada. Küsimus jääb, kas meil on julgeid, kes seda ette võtavad. Muidu jääb arutelu sisuliselt peenhäälestamise tasandile (maksumäärad, maksuvabastused, lepingumahud, koolitusmahud). Aga elevant on ruumis ning sellest ei räägita, sest see on liiga keeruline ja liiga palju muutusi nõudev küsimus. Kuid kui neid muutusi mitte teha, siis võivad teistsugused muutused tulla suure raksuga ning lõpuks kannatab sellest patsient, kelle häält tegelikult pole kuulda. Seega, hakkame palun liikuma uudsete tasumudelite suunas, mis panevad tervisesüsteemi tegelikult parandama protsesse süsteemi ülselt.