Üle minu laiba. Sunnismaisuse kehtestamise asemel võiks süveneda põhjustesse, miks püsivalt välismaale lahkutakse (vihje: töötingimused ja palk) ja neid probleeme adresseerida. Ajutisel enese välismaal täiendamisel ja kogemuste tagasitoomisel Eestisse pole midagi viga, selline käitumine isegi kiiduväärne, - miks mitte teha seda kohe pärast ülikooli lõpetamist?

Kohustusliku töö asemel võiks leida prääniku meetodeid inimeste meelitamiseks tervishoidu. Arstide hulgas välismaale tööle läheb ikkagi marginaalne osa, kuid arstiks õppima soovib tulla järjest vähem tudengeid. Võib-olla pole enam nii populaarne õppida eriala, kus õpe kestab kaua, vastutus on suur, kuid palk üsna väike seda arvestades. On ebaõiglane, et teiste erialade tudengitele selliseid piiranguid peale ei panda - võib vähendada veelgi meditsiiniõppe populaarsust. Pigem pakuks välja tulevikku vaatava meditsiinisüsteemi planeerimise - kuidas, kus ja milliste erialade spetsialiste tarvis on ning kuidas seda meie ressursse teades kõige targem teha oleks. Rääkides maapiirkonna arstiabist, võiks seda edukalt lahendada palgakoefitsendiga - miks peaks noor üldse kaaluma Soome minekut, kui oma Eesti maapiirkonnas on võimalik oluliselt rohkem teenida, kui keskustes?