Väga halvasti toimivasse süsteemi raha lisamine on vastutustundetu! Parem on vaadata, miks meil on nii palju patsiente ja kas nad ikka saavad kõige paremat abi või mis on jäänud tegemata? Kus on juurpõhjus? Ei saa öelda, et mul oleks mingi uus idee kui valdkonda käsitletakse mitmetes aruannetes ja arengukavades aga need ei ole jõudnud praktikasse ega isegi mitte teadmisesse. Seega saan vaid pöörata tähelepanu, et Eestis ei ole inimesed kaitstud toksilistest kemikaalidest valmistatud toodete eest nagu näiteks erinevad petorkemikaalvalmistised, mis sisaldavad kantserogeenseid, neurotoksilisi, hormonaalsüsteemi mõjutavaid kemikaale jms, mis on just nimelt meil vohama läinud haiguste reaalsed põhjustajad. Tagajärjed vaatavad nüüd näkku aga põhjuseid ikka ei nähta, sest tegemata on jäänud hulk vajalikke tegevusi, mis on kirja pandud Eesti inimarengu aruannetesse ja ka praegu kehtivatesse tervise arengukavadesse nagu näiteks „Rahvastiku tervise arengukava 2020–2030” ja „Vähitõrje tegevuskava 2021–2030”. Välja on need jäänud aga „Tervisekassa arengukavast 2022–2025”, mis tähendab, et neid tegevusi ei rahastata ja neid ei toimugi. Vaja on hakata tegema järgmist: 1. Kehtestada siseõhu saasteainete piirnormid. 2. Siseõhu kvaliteedi mõõtmine koos saasteallikate tuvastamisega. 3. Tooteohutuse järelevalve. 4. Bioseire. 5. Arstiabi kohandada ümber nii, et kõike eelnevat võtaksid arvesse ka arstid. 1. SISEÕHU SAASTEAINETE PIIRNORMID 2015. aastal on Keskkonnatervise uuringute keskus rahastanud ja välja andnud uuringu „Siseõhu saasteainete piirnormid erinevates Euroopa maades”. Uuring loetleb peamised siseõhus levivad saasteained ja nende mõju tervisele. 5. peatükk annab soovitused ka Eestile. Saan aru, et neid ei ole siiani ellu viidud ja Eestis puuduvad endiselt saasteainete regulatiivsed piirnormid. Tööruumidele kehtestatud normid on üllatavalt leebed ja erinevad suuresti WHO soovitustest. 2. SISEÕHU KVALITEEDI MÕÕTMINE Inimeste kodudest on saanud väga tervist kahjustavad keskkonnad. Ülevaate hetke olukorrast riigis annab „Eesti inimarengu aruanne 2023” 5 PEATÜKK Füüsiline keskkond ja vaimne heaolu, 5.2 Häiritus õhusaaste ja mürareostuse tõttu, lk 313: --------------- Keskkonnasaaste põhjustab inimestele häiritust ja vaimse tervise halvenemist. Õhusaaste on kõige olulisem keskkonnast tulenev risk meie tervisele. Eestis on välisõhukvaliteet üldiselt hea. Probleeme esineb linnades, kus on palju nii saasteallikaid kui ka nendega kokku puutuvaid inimesi. Aruandes välisõhu mõju kohta Eesti inimeste tervisele on keskendutud peenosakestele ja eriti peentele osakestele, mis õhusaastes mõjutab vaimset tervist enim (Orru jt 2022). Ehkki viimase kümnendi jooksul on Eestis peenosakeste arv õhus langenud, ei ole põhjust rahuloluks. Täna on teadmata ruumide siseõhu kvaliteedi mõju vaimsele tervisele, sest seda ei ole saasteallikate seisukohast uuritud. Arvukad juhtumiuuringud välismaalt lubavad oletada, et see seos on olemas, kuigi seda teemat ei ole ka rahvusvahelisel tasandil põhjapanevate järelduste tegemiseks piisavalt uuritud. Keskkonnasaastel on mõju vaimsele heaolule ja tervisele. Nitraatide ja glüfosaatide tervisemõju hindamine on praegu keerukas probleem. Uuringuid, mis seostavad taimekaitsevahendite mõju vaimse tervisega, on vähe ning Eestis selle valdkonnaga ei tegeleta. Kuna mõju inimese mikrobioomile on teadaolevalt olemas ja sellel on omakorda mõju vaimsele tervisele, tuleks tähelepanelikult jälgida teaduslikku arutelu. Inimestena sõltume keskkonnast, kus elame. Mida puhtam, loomulikum, looduslikum on elukeskkond, seda tugevama vaimse vastupanuvõimega on ühiskond. --------------- Ehk siis on teada õhusaaste tervisekahjustused aga mitte see, et elevant on tegelikult SISERUUMIDES, mille õhukvaliteediga Eestis ei tegeleta piisavalt. On küll võimalik tellida hinnaline õhukvaliteedi mõõtmine aga see ei tuvasta saasteallikaid, et need saaks ruumist eemaldada, sest ka parim ventilatsioonisüsteem ei suuda neid välja ventileerida kui pealevool on lakkamatu. Tegelikult on valdkonda uuritud küll, tundub, et aruande koostaja ei ole vastuseid otsinud. 3. TOOTEOHUTUSE JÄRELEVALVE Tooteohutuse järelvalve on selgelt reguleeritud ja jagatud eri ametite vahel „Toote nõuetele vastavuse seadusega”. Selles vallas peaks hetkel Terviseameti peadirektor uurima, miks tooteohutuse järelevalve ei toimi nii nagu peab ja tegema vastavad ümberkorraldused. Loodame, et edaspidi hakkab tooteohutuse järelevalve kulgema vastavalt kehtivatele seadustele. Kui meil puudub vastav labor, tuleb see luua. Kui me teame, mis toksiinidega inimesed kokku puutuvad, saab otsida samu aineid ka patsiendi organismist, et need parimal viisil sealt eemaldada. 4. BIOSEIRE Juba „Eesti inimarengu aruanne 2009” peatükis 2.6. Keskkonnategurid ja rahva tervis räägib, et Eestil tuleks liituda Euroopa Liidus 1.12.2009 käivitunud bioseire võrgustikuga. WHO strateegia „Tervis 21. sajandil” eesmärk oli, et aastaks 2015 peaksid kõik Euroopa regiooni inimesed elama turvalisemas keskkonnas. Meil läks aga teisiti ja tulemused on nüüd käes. HBM4EU (Human Biomonitoring for Europe) projekt toimus aastatel 2017–2021. See oli viieaastane algatus, mis keskendus eurooplaste kemikaalidega kokkupuute hindamisele ja nende tervisemõjudele, samuti inimeste biomonitooringu meetodite arendamisele. Miks Eesti ei osalenud? Ei saa öelda, et raha ei olnud – projekti rahastati Horizon 2020 programmi raames Euroopa Komisjonilt saadud 74 miljoni euroga. Selle järelprojekt „Kemikaalide riskide hindamise partnerlus (PARC)” viib HBM4EU töö edasi, tugevdades teaduslikku alust kemikaalide riskihindamiseks ja hõlbustades EL-i üleminekut järgmise põlvkonna tõenduspõhisele riskihindamisele. Kas Eestil on võimalik liituda selle etapiga? 5. MUUDATUSED ARSTIABIS Kuna toksiinid tarbeesemetes ei ole alkoholi ja tubaka kõrval haiguste tekitajatena fookuses, ei oska arstid nendest tekkinud haigusi adekvaatselt ka diagnoosida. Valdavalt arstid ei tea, miks inimene on haigeks jäänud ega isegi esita sellist küsimust vaid asutakse sümptomite kallale. Toksiinid ei riku pilti vereanalüüsis, esialgu, vaid alles siis kui kahjustused on jõudnud endokriinsüsteemi ehk näiteks kilpnäärmesse või on tekkinud diabeet. Seega on tekkinud hulk inimesi, kes tunnevad ennast halvasti, kannatavad valudes aga arst ütleb, et neil ei ole mitte midagi viga sest analüüsid on ju korras – diagnoosi ega ravi ei saa. Sellised patsiendid on koondunud sotsiaalmeedia rahvatervise gruppidesse, kus siis otsitakse abi teiste kogemustest sest arst ei tea, ei oska aidata või tema pakutud ravi ei toimi või ei ole talutavgi. Samal ajal kui Euroopa Liit on algatanud protsessi nn igaveste toksiinide keelustamiseks, ütleb arst Eestis, et mürk ei ole inimesele mürgine sest ei ole tõestatud! Praktika näitab, et arstid ei tea: mida tähendab väljend BIO­SEIRE, millest tekivad astma, allergia ja autoimmuunhaigused ning vähk. Levinud on arvamus, et haigused ongi normaalsus, eriti vanemate inimeste puhul. Noore arsti jaoks on ka 45aastane vanur. Reumatoloogi meelest kõverduvad sõrmed on täiesti normaalne vananemine ja immuunsüsteem ründab organismi sest tal on igav. Gastroenteroloogi sõnavaras ei ole väljendit mikrobioom ja ta on veendunud, et lenduvad orgaanilised ühendid ei kahjusta inimese tervist. Psühhiaatri meelest muid haigusi ei ole olemas – inimesed mõtlevad need ise välja ja kirjutab välja antidepressante sest maailmas on nii palju probleeme, mingeid analüüse ei tehta. Kahjuks see ei ole huumorinurk vaid mõned nopped tõesti aset leidnud vestlustest arstikabinetis. Meditsiinisüsteem ja arstid on endaga rahul ja küsivad raha juurde. Nende kritiseerimine on taunitav ja isegi ohtlik. Kui miski on endaga nii rahul siis mingit edasiarengut ei ole ju loota. Nagu näha, hetke kriisil on konkreetsed põhjused, mis ei ole raha puudus vaid tegemata töö. Seda süsteemi järgmisel aastal toita 150 miljoniga ei ole mõistlik ega vajalik ning tõstab puudujäägi ülejärgmiseks aastaks kahekordseks. Midagi peab hakkama tegema teisiti! Kõrvaldades toksiinid elukeskkonnast, jääb ära suur hulk haigestumisi ja juba tekkinud kroonilise mürgistuse nähud kaovad koheselt ning kui kahjustused ei ole juba pöördumatud on võimalik ka tervenemine seni ravimatuks peetud kroonilisest haigusest. Pärast edukalt lõppenud vähiravi on vaid siis lootust, et haigus ei tule tagasi kui patsiendi elukeskkonnast on kantserogeensed toksiinid kõrvaldatud. See mõtteviis on iseenesest mõistetav alkoholi puhul aga elukeskkonna toksiinikahjustuste korral tundmatu. Alkohol on vaid üks toksiline toode, sarnase pohmelli võib aga saada hommikuks ka polüuretaanvahust madratsist ja padjast. Selliseid näiteid on jõudnud juba mitmeid ka meediasse. Meditsiin peab muutuma üleni funktsionaalseks. Ravi peab algama haiguse tekitaja tuvastamisest, selle kõrvaldamisest ja vajadusel saab organismi toetada edukalt loodusraviga, millel ei ole ravimitele sarnaseid kõrvalnähte. Funktsionaalne meditsiin on puhtalt teaduspõhine, Eestis ka juba olemas aga Tervisekassa seda ei toeta. Miks? Miks meie eest on otsustatud, et ainult ravimipõhine meditsiin on legaalne? Miks meil ei ole valikuvõimalust? Ravimitest on saanud juba omaette kanalisatsiooni voolav reostus. Statistika ja uuringud on näidanud, et USAs on ravimid surma põhjus number üks. Kas meil on sama siht silme ees või soovime siiski saada maailma kõige tervemaks rahvaks?