Kvaliteetne tervishoid on eduka majanduse üks alustalasid. Kui see hoiab Eesti inimesed võimalikult tervena ja pikendab nende tervena elada jäänud aastaid ning oodatavat eluiga, siis aitab see parandada ja hoida ühiskonna kõige olulisemat osa, inimkapitali.

Kuigi Eesti inimesed on pidanud tervishoiuteenuseid kvaliteetseks, ollakse kahjuks üha vähem rahul arstiabi kättesaadavusega. Eelmisel aastal polnud meie tervishoiusüsteemiga rahul lausa pooled inimestest. Tervishoiusüsteem on alarahastatud ning arste ja õdesid ei ole piisavalt. Samas on tervis käesoleva aasta riigieelarve kuludes 2,5 miljardi euroga suuruselt teine valdkond.

Eesti ühiskonna ootused ei sobitu meie madala maksukoormusega.

Kui me paneme Eesti avaliku sektori tervishoiukulud suhtesse SKP-ga, siis on need Euroopa Liidu (EL) keskmisest tunduvalt väiksemad. Osaliselt on selle põhjuseks meie võrdlemisi madal maksukoormus (sel aastal ligi 34% SKP-st). Kui näiteks Eesti maksukoormus oleks EL keskmisega samal tasemel, tähendaks see meile 2,7 miljardit täiendavat maksutulu. Soome maksukoormuse juures oleks see aga lisaks 3,5 miljardit eurot. See on muidugi eeldusel, et maksukoormuse tõstmine majanduskasvule pidurit ei tõmba. Samas „konkureerib“ tervishoid muude valdkondadega, mis samuti lisaraha vajavad – riigikaitsega, haridusega, kliimaeesmärkide täitmisega, pensionisüsteemiga, aga ka paljude muudega. Tööealise elanikkonna osakaal rahvastikus pikemas ettevaates väheneb ehk siis, üldisesse maksutulusse annab oma osa üha vähem tööturul olevaid inimesi. Selleks, et tööealise elanikkonna vähenemist kasvõi osaliselt kompenseerida, peaks ettevõtete tootlikkus tugeva tõusu tegema.

Kas kõiki avalikke teenuseid peaks aga rahastama üldise maksukoormuse tõstmisega ehk kogu majandust – ettevõtteid, inimesi ja ka riiki – selleks kaasates? Või peaks inimene, kes näiteks tervishoiuteenust vajab, ise rohkem panustama? Eesti inimeste omaosalus tervishoius on juba niigi suur. Kui Eesti tervishoiukulutuste osakaal SKP-st on allpool EL keskmist, siis meie inimeste omaosalus on Tervise Arengu Instituudi andmetel suurem, kui EL-s keskmiselt ja ka suurem WHO soovitatust. Seega, ainult inimeste omaosaluse tõstmisega ei saa lahendada Eesti tervishoiusüsteemi alarahastuse probleemi. Seda enam, et Eesti valdavalt proportsionaalse maksusüsteemiga, mis on paljuski regressiivse iseloomuga, tasuvad madalama sissetulekuga inimesed maksudena suurema osakaalu oma sisstulekust, kui kõrgema sissetulekuga inimesed. Eraldi teema on see, kas kõik inimesed peavad saama ühesugust tervishoiuteenust.