Viimasel ajal on meediast läbi käinud, kuidas ravimitootjad ja hulgimüüjad optimeerivad ravimitele tehtavaid kulutusi. Tagasimaksed jne. Selle kõige käigus on apteekide hinnareform jäänud selgelt tahaplaanile. Apteekide juurdehindlused on 20 aastat ja rohkem tagasi paika pandud ning hetkel oleme jõudnud punkti, kus igasuguseid muid tervisetooteid kui ravimeid on lihtsam turule tuua, lihtsam reklaamida ja ka tulusam müüa. See ei saa tõenduspõhises meditsiinis olla normaalne. Tervisetooted liiguvad apteegist välja, kus neid võib müüa igaüks; samuti juurdehindlused ei ole üldjuhul piiratud. Ravimite puhul aga oleme oskamatusest jõudnud sinna, kus patsiendid, ja vahel ka apteekrid, ei tee vahet erinevatel tootegruppidel ja kus "nähtamatu käsi" paneb apteegid müüma kõike muud kui ravimeid. Valdkond vajab reformi inimeste poolt, kes ei ole "onupojad" ega tõusikpoliitikud. Vastasel korral me liigume järjest rohkem halli alasse, kus inimesed teavad rohkem kosmeetilistest kreemidest kui saadaolevatest ravimitest. Inimeste eneseraviotsused ei ole põhjendatud ja nende eest makstakse üle, sest ravimite reklaam on piiratud, samas kui muude tootegruppide oma piisavalt ei ole ning selle üle ka kontrolli ei teostata. Ravimitealase info jagamine apteekrite poolt on tembeldatud reklaamiks. Kui me saaksime seda kõike mõjutada, siis oleksime ilmselt esimesed Euroopas.

Apteekritel peab olema piisav haridus, et eristada meditsiiniseadmeid, toidulisandeid, biotsiide, kosmeetikat ja ravimeid.
Apteekritel peab olema luba rääkida ravimitest nii, et see ei muutuks reklaamiks.
Toodete brändide nimede kasutamine meedias apteekrite poolt peab olema lubatud (inimesed ei tea toimeaineid); balti pakendi nõuded, mis lubavad toimeaine märkimist pakendile ladina keeles, tuleb üle vaadata. Toimeainete soolade märkimine pakendile tuleb üle vaadata (kui juba diklofenak on keeruline öelda, siis "diklofenaknaatrium" jätab patsiendile mulje, et tegu on täiesti uue asjaga).