Ideel on 2 osa.

Esiteks, tööandjad saaksid panustada töötaja tervisesse maksuvabalt tänase 400 EUR asemel 1000 EUR aastas. Julgen väita, et paljud tööandjad, kes täna selliselt 400 EUR aastas töötaja tervisesse investeerivad, teeksid seda märksa suuremas mahus kui selle pealt ei peaks erisoodustusmaksu tasuma hakkama. See oleks lisaraha tervishoiusüsteemi.

Teiseks, Tervisekassa võiks suuremas mahus soodustada patsientide ravi eratervishoius. Toon näite. Patsient saab perearstilt saatekirja kardioloogi juurde ja järjekord Tervisekassa vastuvõtule on 2 kuud. Patsient saab valida – kas ootab 2 kuud või läheb erakliinikusse, kus ta saab vastuvõtule juba nt 2 nädala jooksul. Patsient tasub vastuvõtu eest erakliinikule ja saab siis kui Tervisekassa järjekord oleks patsiendini jõudnud, ehk siis ca 2 kuu pärast, vastavalt Tervisekassa hinnakirjale osa selle vastuvõtu maksumusest Tervisekassalt tagasi. Selliselt saaks a) patsient kiiremini vastuvõtule, b) vabaneks ressurss riigisüsteemis, c) ka need patsiendid, kes ei soovi erakliinikusse minna, saaksid kiiremini vastuvõtule, vabanenud ressursi arvelt.

Seega ei tohiks mõelda avaliku- ja erasektori koostööst mõelda ainult must-valgelt, ehk kas solidaarne süsteem või mitte. Need süsteemid saaksid üksteilt edukalt täiendada.