Erakliinikud tõmbasid tööjõudu ära avalikust sektorist jube enne seda kui eraravikindlustus turule saabus. Ehk et see, kes lõpuks teenuse eest erasektoris tasub, ei ole põhjuseks. Palju olulisem on see, et riik ei üritagi (vähemalt ei ole mina leidnud) analüüsida, kuidas erakindlustuse rahavoog aitaks kaasa elanikkonna tervishoiu omaosaluse määra vähendamusele. Avalikest poliitikute väljaütlemistest kangastub mingi kujutelm rikaste pärusmaast. Meie riigi tervishoiu kulude omaosalus täna on 23%, eesmärk on 2030 jõuda 15%ni aga Riigikontrolli aruande järgi see hoopis kahekordistub(!) kui miskit ei muutu. Poliitikute põhiline vastuargument, miks eraraha ei tohi juurde lasta, on uskumus, et eriarstabi kättesaadavus halveneb, samas kui fakt on, et inimeste endi poolt tasutud eriarstidega seotud kulud moodustavad kõigest 10% (!) kodaniku tervishoikulude omaosalusest. Tervishoikuludeks makstud raha läheb inimestel suures osas aga hoopis hambaravi, ravimite, prillide, taastusravi, õenduse jms peale. Ehk et ENAMUS need teenused, mida tegelikult saab katta erarsvikindlustusega ja kuhu tegelikult erakindlustuse raha ka läheb. Ja mis kōige tähtsam: hirm et erakindlustusest ei saavad osa vaid rikkad, on eriti põhjendamatu, lausa alusetu. Eraravikindlustus on täna ettevõtetele aga see on suunatud ettevõtete tavalistele töötajatele, sh KÕIKIDEL erialadel (müüjad, tislerid, põllumehed, juuksurid, insenerid, jne). Minul on ettepanek, et riik telliks siiski reaalse analüüsi uurimaks, milliste leibkondade rahakotti eraravikindlustus tegelikult aitab ja milline on eraravikindlustuse mõju riigi tervishoikulude kõrge omaosaluse maandamisel (mis enamjaolt hoopis koosneb hambaravist, ravimitest, meditsiinitarvikutest, taastusravist ja hooldusravist).